Mu kummitusel on nimi
Perekonnasõbrast saab detektiiv ja ta otsib tõde, kui noor naine ema vägivaldse mõrva eest vangi pannakse.
20. oktoobril 1999 peksti, kägistati ja pussitati 38-aastane Nell Crowley Davis oma kodu tagahoovis Blufftonis Lõuna-Carolinas Hilton Headi saare lähedal surnuks. Raamatus „My Ghost Has a Name: Memoir of a Murder“ jutustab Rosalyn Rossignol loo sellest, kuidas Davise 16-aastast tütart Sarah Nickelit ja kahte teismelist poist süüdistati relvastatud röövis ja mõrvas. Kuna Nickeli ja mõrva vahel polnud füüsilisi tõendeid, mõisteti ta relvastatud röövis süüdi ja talle määrati sama karistus kui poistele – 30 aastat vangistust. Järgnevatel kuudel väitis Nickel veendunult, et ta on süütu.
Nickeli palvetest lõhestatud Rossignol, mõrvaohvri lapsepõlvesõber, pühendus küsimusele, millele politsei detektiivid, ajakirjandus ja kohtud ehk polnud vastanud: kas Sarah Nickel oli selles kuriteos tõepoolest süüdi.
Viie aasta jooksul kestnud uurimistöö käigus luges Rossignol toimikuid ja ärakirju, uuris kuriteopaigalt saadud tõendeid, kuulas pealt hädaabikõnet ja vaatas süüdistatavate vahistamisele järgnenud tundidel antud videosalvestisi. Samuti intervjueeris ta pereliikmeid, detektiive, juhtumit menetlenud advokaati, süüdistatavaid esindanud juriste, juhtumit menetlenud kohtunikku ja Nickelit.
Rossignol paljastab põneva keerdkäikude labürindi, mis on täis meeldejäävaid tegelasi, kelle hulgas on näiteks relvaga vanaema, ennast avalikult nihilist ja saatanakummardaja ning endine riisikuninganna Savannah'st Georgias. Erinevalt kõigist varasematest uurijatest on Rossignol paljastanud tõe selle kohta, mis tol saatuslikul oktoobripäeval juhtus ja miks.
