Portugali komandod

13-aastase ülestõusu ajal (1961–1974) Portugali Aafrikas teenis Portugali relvajõududes üle 800 000 mehe ja naise. Neist umbes 9000 teenisid komandodena (ehk umbes 1 protsent). Ometi moodustasid nende lahingukaotused – 357 surnut, 28 teadmata kadunud ja 771 haavatut – 11,5 protsenti kõigist kaotustest (see on protsent kümme korda suurem kui tavavägede oma). On üldteada, et need sõdalased vastutasid rohkemate mässuliste likvideerimise ja nende relvade saamise eest kui ükski teine ​​​​jõud sõja ajal. Tehti suuri pingutusi, et olla kursis vaenlase uusimate operatiivmeetoditega ja säilitada vägede „sõdalase eelis“. See eelis oli sisuliselt võitlusviis, mis sundis komandosid alati mõtlema endast kui jahimeestest, mitte jahitavatest. Vaenlasega kokkupuutest naasnud ohvitseridele anti põhjalik debüüt ja komando instruktorid osalesid regulaarselt operatsioonides, et saada teada vaenlase viimastest arengutest. See teave integreeriti sõjaväe ja riiklike luureteenistuste kogutud luureandmetega teistest allikatest ning selle ajakohase teadmise põhjal muudeti pidevalt väljaõpet, et see oleks vaenlase ja tema käitumisega kooskõlas. Komandodest sai omaette tõug – ja nende maine oli selline, et kui mässulised avastasid oma piirkonda paigutatud üksuse, taandusid nad üldiselt, kuni tapjad lahkusid. See komandode väljaõpe – ja selle kaastunne võitluskeskkonnaga – tegi komandodest Portugali armee kõige tõhusama maaväe. Komandod olid vasturünnaku kunstis eksperdid ning nende praktika hävitada vaenlane kiiresti ja vaikselt oli inspiratsiooniks mitte ainult Lõuna-Aafrikale ja Rodeesiale, vaid ka vaenlasele endale. See on Portugali komandode lugu: nende algus, ainulaadsed operatsioonid ning pärand ja mõju hilisematele sõsarüksustele, nagu Lõuna-Aafrika Buffalo pataljon.