Me peame olema vaprad

Naine; sõda; laps, mis muutis kõike. Läbi kahekümnenda sajandi haarav teos „Me peame olema vaprad“ on valgustav ja sügavalt liigutav romaan inimestest, keda me päästame, ja viisidest, kuidas nemad meid tagasi päästavad. Ta magas bussi tagaistmel sügavalt. Kerra tõmbunud, pöial suus. Nelja-, võib-olla viieaastane. Pöörasin ringi. Viimased reisijad nihkusid mööda vahekäiku minust eemale uste poole. „Kelle laps see on?“ hüüdsin. Keegi ei vaadanud tagasi. Detsember 1940. Kui Saksa pommid Southamptonile langevad, põgenevad linnaelanikud ümbritsevatesse küladesse. Uptoni külas, keset kaost, leiab äsja abiellunud Ellen Parr tühja bussi tagaosast tüdruku magamas, keda keegi üksi ei kutsu. Väike Pamela näib olevat täiesti üksi. Ellen on alati uskunud, et ta ei taha lapsi, aga kui ta Pamela oma koju võtab, avab laps mineviku, millest Ellen arvas end pääsenud olevat, ja tuleviku, millest tema ja ta abikaasa Selwyn olid endale unistanud. Sõja möllates kasvab armastus seal, kus seda kõige vähem oodati, üllatades neid kõiki. Kuid võitluse lõppedes saabub arusaam, et Pamela ei olnudki kunagi nende oma ... Lugu julgusest ja lahkusest, raskustest ja sõprusest, „Me peame olema vaprad“ uurib ägedat armastust, mida me oma laste vastu tunneme, ja selle armastuse hämmastavat jõudu vastu pidada.