Jugoslaavia õhuvägi 1. köide

1980. aastate lõpus koges endine Jugoslaavia Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (SFRJ) – Balkanil domineeriv riik – suurt kriisi. Kommunistliku Partei juhtimisel ei suutnud riigi juhtkond mõista Ida-Euroopas toimuvate poliitiliste muutuste sügavust ning lõhenes seejärel eetiliste joonte järgi. Aastatel 1988–1989 hakkasid Kosovo autonoomse provintsi etnilised albaanlased nõudma iseseisvust: SFRJ võimud reageerisid sellele meeleavalduste mahasurumisega. Serbia Liitvabariigis kaldus avalik arvamus natsionalismi, mida kohalik kommunistlik juhtkond ära kasutas enda võimul püsimiseks. 1990. aastaks tõusid Sloveenias ja Horvaatias võimule natsionalistlikud juhid, kes teatasid avalikult oma kavatsusest nendest föderaalvabariikidest lahku lüüa.

Kasvava sõjaõhutamise raske varju all kohtusid kõigi kolme poole poliitikud, et jõuda kokkulepeteni oma ja oma tärkava rahva huvide jagamise küsimuses. Viimased mõjukad föderaalriigi säilitamise toetajad tõrjuti kiiresti kõrvale ning SRFJ võimas sõjavägi – Jugoslaavia Rahvaarmee (Jugoslovenska Narodna Armija, JNA) – sai poliitiliste mängude vahendiks.

Sloveenia ja Horvaatia iseseisvusdeklaratsioonid 1991. aasta juunis osutusid viimaseks tilgaks, mis üle ääre voolas. Juba niigi sügavate lõhede tõttu oma poliitiliste ja sõjaliste juhtide vahel algatasid föderaalvõimud üsna segase katse taastada kontroll SRFJ välispiiride üle. Vastsündinud Sloveenia sõjavägi osutas vastupanu, põhjustades rea veriseid kokkupõrkeid JNA-ga.

Jugoslaavia õhuvägi ja õhukaitse (JRViPVO), mille ülesandeks oli föderaaltöötajate transport ja kaitsmine, sattus konflikti esimesest päevast peale lahingutuli sisse, kui sloveenid tulistasid alla kaks nende helikopterit. Vastutasuks alustas JRViPVO rünnaklende, mis lõppesid alles 2. juulil 1991 saavutatud poliitilise kokkuleppe ja Jugoslaavia võimude otsusega Sloveeniast lahkuda.

Selle draama järel jõudis 1991. aasta suvel keemispunkti horvaatide ja serblaste vaheline konflikt Horvaatias. Alguses puhkes aeglaselt suur sõda, mis viis JRViPVO paradoksaalsesse olukorda, kuna osa sellest oli alles väljaõppel, samal ajal kui teine ​​osa pidi lendama võimudemonstratsioonidel ning läbi viima luure-, transpordi- ja seejärel esimesed lahingoperatsioonid. 1991. aasta septembriks oli konflikt muutunud inetuks löögimänguks: Horvaatia väed olid blokeerinud arvukalt sõjaväebaase ja suuremaid laohooneid, samal ajal kui JNA sai käsu oma piiratud üksuste piiramised lõpetada. Järgnenud kodusõja ajal oli JRViPVO sageli sunnitud tegema drastilisi otsuseid, näiteks kui üks selle üksustest viidi Makedoonia Liitvabariigist Horvaatiasse Pulasse, et teha lahinglende kohalike lahinguväljade kohal.

JRViPVO jaoks lõppes sõda Horvaatias poliitilise kokkuleppe ja 3. jaanuaril 1992 sõlmitud relvarahuga. Kuid vaid nädalad hiljem pidid väed oma viimased lahingud tegema Bosnias ja Hertsegoviinas, kus nad viisid läbi lahinguoperatsioone kohalike separatistide vastu. Kuigi teise poliitilise kokkuleppe tulemusel viidi kõik föderaalväed endise Jugoslaavia sellest osast 19. mail 1992 välja ja kaotati (ja hävitati) Bihaci lähedal asuv peamine õhuväebaasi, oli see ka kunagi uhke Jugoslaavia õhujõudude luigelaul.

Autori ainulaadsel lähenemisel kohalikele arhiividele ja otsestele allikatele põhinevalt ning enam kui 120 foto ja värviprofiiliga illustreeritud JRVIPVO Jugoslaavia sõjas on esimene autoriteetne ülevaade endise Jugoslaavia õhujõudude lahingutegevusest konfliktis, mis kujundas tänapäeva Lõuna-Euroopat, ning asendamatu teabeallikas selle maailmajao kaasaegse sõjaajaloo kohta.