Pärand

Ajaloolised paigad, mälestusmärgid, rahvuspargid, muuseumid... me elame ajastul, kus pärand on alati kohal. Aga mida tähendab elada mineviku spektraalsete jälgede keskel, olevikus leiduvate ajalooliste materjalide heterogeenses kuhjas? Kuidas kasvas pärand ühe maailmajao entusiastide ja spetsialistide murest millekski, mida peetakse universaalselt kalliks? Ja millised kontseptsioonid ja lähenemisviisid on vajalikud selle globaalse kinnisidee mõistmiseks?

Alates maailmapärandi konventsiooni vastuvõtmisest on aastakümnete jooksul mitmesugused definitsioonikriisid oluliselt mõjutanud seda, kuidas pärandit tänapäeva globaalsetes ühiskondades liigitatakse, tajutakse ja hallatakse. Lähenedes interdistsiplinaarselt paljudele materiaalsetele ja mittemateriaalsetele asjadele, mida nüüd pärandina defineeritakse, püüab see raamat samaaegselt arvestada selle globaalse nähtuse ja selle ümber tekkinud valdkonnaga ning luua kontseptsioonide komplekti, mille abil seda uurida. Seda tehes annab see kriitilise ülevaate pärandiuuringute tekkimisest interdistsiplinaarse akadeemilise uurimisvaldkonnana. See esitatakse osana laiemast uurimusest pärandi funktsiooni kohta hilismodernsetes ühiskondades, pöörates erilist tähelepanu muutustele, mis on tulenenud pärandi globaliseerumisest 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.

Arendades uusi teoreetilisi lähenemisviise ja uuenduslikke mudeleid dialoogilisema ja demokraatlikuma pärandivaldkonna otsustusprotsesside jaoks, uurib projekt „Pärand: kriitilised lähenemisviisid“ pärandi ja hilismodernsuse kogemuse vahelist seost, suunates pärandit ümber, et see oleks produktiivsemalt seotud meie aja teiste pakiliste sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste ja keskkonnaküsimustega.