Võõras haigete külas

Pärast enam kui viitkümmet aastat head tervist diagnoositi antropoloog Paul Stolleril ootamatult lümfoom. Ainus asi, mis oli temas vähihirmust ja -kartusest suurem, oli koht, kuhu see ta lõpuks viis: kakskümmend viis aastat tagasi aega, mil ta oli Lääne-Aafrika nõia Adamu Jenitongo õpipoiss.

„Võõras haigete külas“ jälgib Stollerit mööda seda ootamatut teed isikliku avastamise, kasvu ja tervenemise poole. Siinsed lood räägivad elust tervete ja haigete külas ning toovad esile erinevusi selles, kuidas haigust kultuuriliselt tajutakse. Ameerikas ja läänes on haigus sõda; me püüame seda oma kehast ja elust välja juurida. Lääne-Aafrikas on haigus aga alati kohalolev kaaslane ja nõiad õpivad haigustega, nagu vähk, toime tulema aktsepteerimise, pragmatismi ja kannatlikkuse kombinatsiooni abil.

Stoller heidab pilgu iidsetele nõiduse tavadele, paljastades, et õpipoisina õppis ta ennustamiskarpe lugema, jooke segama ja loitse lugema. Kuid alles siis, kui ta haigestus vähki, taipas ta, et nõidusel on sügavam tähendus, mida igaüks saab kasutada: „Nõidus on teadmiste ja praktikate kogum, mis võimaldab näha asju selgelt ja kõndida enesekindlalt hirmu teel.“