Veneetsia raamat

Inspektor on maruvihane teadaande peale, et politsei peakorter kolib – nagu nii paljud linnaelanikud juba on teinud – mandrile... Pürgiv kirjanik maadleb üürikorterite halastamatu levikuga, mis on sundinud teda jagama oma korterit ja elu „globaalsete palveränduritega“... Vananev maalikunstnik raiub turistide võetud vabaduste üle, kuid leiab, et tema viha õõnestavad tema enda lapsepõlvemälestused sellest paigast... Nendes lugudes kujutatud Veneetsia on kaugel „võimatult ilusast“, ajas külmunud linnast, mis on nii tuttav tuhandetele inimestele, kes sinna igal aastal kogunevad – linn, mille kohta Henry James kunagi kirjutas: „pole midagi uut öelda“. Selle asemel esindavad nad teist Veneetsiat, mida turistid harva näevad: tõelist, igapäevast linna, kus venetslased peavad elama ja töötama. Staasis oleva linna asemel näeme seda ristteel võitlemas oma radikaalse töölisklassi hinge taastamise eest, kahetsemas poliitikat, mis on muutnud selle aeglaselt teemapargiks, ja kasutamas pandeemiat võimalusena ümber mõelda, milline linn ta olla tahab.