Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (Mena) majandus

Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA) on suur, keeruline ja mitmekesine piirkond, mis seisab silmitsi paljude majandusprobleemidega. MENA gruppi kuuluvad Alžeeria, Bahrein, Küpros, Djibouti, Egiptus, Iraan, Iraak, Iisrael, Jordaania, Kuveit, Liibanon, Liibüa, Maroko, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Süüria, Tuneesia, Türgi, Araabia Ühendemiraadid ja Jeemen. Selle raamatu eesmärk ei ole pakkuda riikide kaupa uuringut, vaid pigem käsitleda Araabia Lähis-Idas ja Iisraelis esinevaid üldiseid majandusteemasid, nagu majanduskasvu ja struktuurimuutustega seotud probleemid; riigi sekkumise roll riigipõhistel kohalikel turgudel; soolisest eelarvamusest tingitud tööturu puudused; tehnoloogilised lüngad ja endogeenne majanduskasv; kapitalituru areng piiratud finantsmudelis, mis põhineb religioossetel piirangutel; säästmis- ja investeerimiskäitumine riikliku subsideerimise ja sekkumise mudelis, mille eesmärk on kontrollida kohalikku arengut; ja riigi roll erasektori tegevuse piiramisel. Selles teises väljaandes kasutatud andmeallikate hulka kuuluvad riigipõhised andmed, Maailmapank, ÜRO, Rahvusvaheline Valuutafond ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon. Selle teise väljaande uus materjal hõlmab arutelu eelseisvate ja vältimatute juhtimisvahetuste üle, mis toimuvad kogu Araabia Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas järgmistel aastakümnetel. Seda hinnangut toetavad tõendid põhinevad praegusel läbipaistvate turgude puudumisel; kaasava makromajandusliku poliitika puudumisel, moonutava mikromajandusliku poliitika mõjul kõigis sektorites; ning globaliseerumisvastase võitluse ja ksenofoobia mõjul innovatsioonile. Vanu peatükke on ajakohastatud andmetega läbi vaadatud, arutletud „riigi” ja „oligarhiate” rolli üle enamiku Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide majanduses, põhjalikult uuritud investeeringuid inimkapitali ja kasvu ning tuvastatud kõige olulisemad siduvad piirangud Araabia Lähis-Ida ja Iisraeli majandusarengule. See raamat on nii õpik kui ka kokkuvõte Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat käsitlevast väga ulatuslikust kirjandusest. See uurib piirkonna majanduslikku tegelikkust ja võrdleb seda Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide majanduste vahel. Tuleb rõhutada, et see raamat ei käsitle uusimat poliitilist debatti selle üle, kes mida kellele Lähis-Idas või Põhja-Aafrikas tegi. Tähelepanu keskmes on majandus, mitte poliitiline ökonoomia.