Puu

"Ühel päeval ärkan üles ja on november / paljad oksad on vigased nabanöörid / ei suuda taevast sisse istutada"

Teoses „Puu“ kirjutab Natalie Whittaker oma isiklikust kogemusest surnult sündimise ja sellise traumaatilise sündmusega kaasneda võiva vaimuhaiguse kohta. See on teema, mida luules, kirjutamises või vestlustes siiani harva käsitletakse. See, et ta suudab seda teha siin, kaheksateistkümnes keerukas ja hoolikalt koostatud luuletuses, viisil, mis on kaasahaarav, suhtlemisaldis, ahastust tekitav ja samas ilus, on tunnistus tema võimetest luuletajana, tema tugevast arusaamast keele väest ja kujutlusvõime jõust. Nende võimetega toob ta haarava teema lähedale ja võimaldab lugejal seda tõeliselt tunda, näha, mõista ja jagada. See on julge ja vajalik teos, imeliselt ja südantlõhestavalt teostatud.