Sõnad seinalt

Need tähelepanuväärsed luuletused on sõnumid kogemuse äärealadelt: Põhja-Islandi kaugest rannikust, kus puutüved ja surnud vaalad lebavad kaldale uhutud, Rooma impeeriumi kaugeimate eelpostideni nimiluuletuses „Maailma äärelt/Flavius ​​saadab sulle tervitused, mu isand“. Kogu käsitleb piire ja äärealasid – liminaalseid ruume, kus hägustuvad erisused välise ja sisemise, teadaoleva ja tundmatu, tuttava ja muu vahel. See on nihkunud ja deratsineerimata maastik, aga ka sätendav ruum, kus kõik on heitlik, muutlik, voolav – ja see on muidugi ka õhuke, läbipaistev loor ärkveloleku ja une, elu ja surma vahel.

Surelikkuse varjus ja lüürilise armu valgustatud teos „Sõnad müürist“ sisaldab luuletusi Agincourti, Flandria ja Vietnami tapaväljadest ning mälestusluuletuse 2015. aasta Bataclani rünnaku ohvritele, kus surnud on „leegipesad“ ning see algab ja lõpeb Rooma territooriumi piiril, elu äärel: „Tüdrukud, kellega ma kord naersin / vannides / aatriumis / on närtsinud ja lottkaelusega. / Ma armastan neid siiani“