Traktaadid Johannese evangeeliumist

Kristlikus ladina keeles on traktaat spetsiifiline jutluse tüüp, mida peetakse liturgia osana ning mis ühendab endas pühakirja eksegeesi, jutlust, vaimulikku kommentaari ja teoloogilise mõtiskluse. See köide sisaldab esimesi kümmet 124-st Johannese evangeeliumi käsitlevast traktaadist, mille pidas püha Augustinus, maailmakuulus neljanda sajandi Hippo Regiuse piiskop Põhja-Aafrikas. Jutlustena ilmestavad need jutlustamise teooriat, mille ta kirjeldas oma teoses „De doctrina Christiana“ (kristlikust õpetusest) – „jutlustada lihtsas ja otseses stiilis, mis on kõigile arusaadav, ilma et see kahjustaks sõnumi teoloogilisi teadmisi ja vaimset kogemust.“
Kuna Johannese evangeelium rõhutas eriti Jeesuse jumalikkust, ajaloolise Jeesuse identsust messiaanliku Kristuse, kolmainsusliku Sõnaga, hõlmavad need jutlused paratamatult palju kolmainsuslikku ja kristoloogilist teoloogiat. Need selgitavad ja kaitsevad Nikaia (325 pKr) ja Konstantinoopoli (381 pKr) kirikukogudel kehtestatud õigeusu seisukohta. Nende peamine teema on see, et Jeesus Kristus on kristliku elu keskpunkt, Jumala Poeg ja Inimese Poeg.
Lisaks Johannese evangeeliumi üle mõtisklemisele paljastavad traktaadid palju ketserluste kohta, millega Augustinuse kogudus kokku puutus: maniheism oma dualistliku loogikaga; donatismi, skismaatilise, puritaanliku ja sakramentaalse liikumise, mis hõlmas riigi sekkumist kiriku asjadesse; ja pelagianism oma pärispatu, armu, vaba tahte ja ettemääratuse doktriinidega.
Augustinus pidas neid jutlusi tsiceroni oratoorses stiilis, eesmärgiga õpetada, meeldida ja veenda. Tema allegoorilise eksegeesi kaudu juhiti kuulajaskonda Pühakirja tähenduse mõistmisele, mis mõjutas nende hinge nii palju, et aitas neil vaimselt kasvada ja viis nad igavesele pääsemisele.