Nõukogude bussipeatused II köide

Pärast oma menuraamatut „Nõukogude bussipeatused“ otsib fotograaf Christopher Herwig Gruusiast, Ukrainast ja Venemaalt uusi nõukogude keele imesid.

Pärast oma esimese raamatu „Nõukogude bussipeatused” populaarsust ja kriitikute edu on fotograaf Christopher Herwig naasnud endisesse Nõukogude Liitu, et uusi leide otsida. Selles teises köites, lisaks uute peatuskohtade avastamisele Gruusia ja Ukraina kõige kaugemates piirkondades, pöörab Herwig oma kaamera Venemaa poole. Pärast põhjalikku uurimistööd sõitis ta üle 9000 miili rannikult rannikule läbi maailma suurima riigi, otsides uusi näiteid sellest ainulaadsest arhitektuurivormist.

Tuntud arhitektuuri- ja kultuurikriitiku Owen Hatherley eessõna paljastab uut teavet Nõukogude bussipeatuse päritolu kohta. Uurides valitsuse poliitikat, mis võimaldas neil väikestel arhitektuurivormidel õitseda, selgitab ta, kuidas need peegeldasid nõukogude väärtusi ja kuidas need lõppkokkuvõttes – vaatamata oma uskumatule individuaalsusele – jäid nõukogude ideoloogia kaugeteks eelpostideks.

Arhitektuuriliste lähenemisviiside mitmekesisus on hämmastav: kõrvuti hulga julgete modernsete ja jõhkrate disainilahendustega on seal rongi-, linnu-, lambipirnide-, raketi- ja lossikujulisi bussipeatusi ning isegi bussipeatus, kus asub lohe tapva Püha Jüri kuju. Esimese köite olulise kaaslasena pakub see raamat väärtuslikku dokumenti nende oluliste ja ainulaadsete ehitiste kohta.