Sajab paduvihma – väed on tüdinud

1918. aasta septembris oli Teine armee läänerindel Briti armeedest nõrgim; paljud selle formeeringud olid ümber ehitatud noorte ajateenijate ja rindele sobivaks ümberkvalifitseeritud meeste abil. Seda juhtis aga kindral Herbert Plumer („Plumer Messinesist“), keda mõned ajaloolased peavad ehk kõige edukamaks Briti kindraliks. Esimese maailmasõja viimastel kuudel võitles ja võitis Teine armee kaks suurt lahingut. Koalitsioonis Belgia ja Prantsuse vägedega Groupe d'Armès des Flandres'is sai Teisest armeest eduka vabastussõja juhtpositsioon, mis ajas Saksa okupatsiooniväed Flandriast välja. Selle võidud aitasid liitlasvägedel La Manche'i rannikut puhastada ja viisid okupeeritud Belgia vabastamiseni. Lugu esitatakse Teise armee vaatenurgast ja see põhineb suures osas originaaluuringutel – peamiselt armee formatsioonide sõjapäevikutel – koos valitud kaasaegsete kirjanduste, üksuste ajaloo ja sõja lõpuosa praeguste akadeemiliste analüüsidega. See köide kirjeldab 1918. aasta läänerindel toimunud sündmusi, millele sõja kohta kättesaadavas kirjanduses on vähe või üldse mitte tähelepanu pööratud. See jutustab liikumissõjast... vabadussõjast... sõjast, kus mehed võitlesid ja surid suvilate ja talude, külade ja linnade kontrolli eest. Vabastuspealetung Belgias algas 28. septembril lõpliku läbimurdega Ypres'i ümbruse ikoonilise silmapaistva paiga likvideerimisel - see lõppes 11. novembril Briti ülemjuhataja Douglas Haigi ähvardamisega oma ametikohalt tagasi astuda, kui Teine armee tema juhtimise alla ei taastata. Nende ja teiste sündmuste tausta käsitletakse selles kampaania põhjalikus sõjaajaloos. Alates esialgsest planeerimisest ja ettevalmistustest, strateegiast, taktikast ja järgnevast võitlusest - kõike seda uuritakse põhjaliku Briti sõjapäeviku uurimise kaudu. Selle tulemusena tekivad uudsed ja väljakutseid pakkuvad järeldused.