Taimede evolutsioon

Kuigi taimed moodustavad üle 90% kogu nähtavast elust ning maismaataimed ja vetikad moodustavad kokku kõige morfoloogiliselt, füsioloogiliselt ja ökoloogiliselt mitmekesisema organismide rühma Maal, kipuvad evolutsiooniraamatud keskenduma hoopis loomadele. See organismide eelistamine on viinud evolutsiooniteooria mittetäieliku ja sageli eksliku mõistmiseni. Kuna taimed kasvavad ja paljunevad erinevalt kui loomad, on nad arenenud erinevalt ning üldtunnustatud evolutsioonilised vaated, näiteks liigitekke standardmudelid, ei pea nende puhul sageli paika.

Käsitledes selliseid laiahaardelisi teemasid nagu geneetika, geeniregulatsioonivõrgustikud, fenotüübi kaardistamine ja hulkraksus, aga ka paleobotaanikat, pakub Karl J. Niklase teos „Taimede evolutsioon“ värsket ülevaadet nendest erinevustest. Jätkuna oma tähelepanuväärsele raamatule „Taimede evolutsiooniline bioloogia “, milles ta tugines tipptasemel arvutisimulatsioonidele, mis kasutasid taimi mudelitena peamiste evolutsiooniteooriate valgustamiseks, kaasab Niklas andmeid enam kui kümne aasta jooksul kogunenud uutest uuringutest õitsvas molekulaarbioloogia valdkonnas, selgitades mitte ainult seda, miks evolutsiooni uurimine on nii oluline, vaid ka seda, miks taimede uurimine on meie evolutsiooniprotsesside mõistmiseks hädavajalik. Niklas näitab meile, et taimede arengu keerukuse, varajaste soontaimede mitmekesistumise ja taimede evolutsiooni laiemate mustrite uurimine ei ole ainult botaaniline ettevõtmine: see on eluliselt tähtis meie arusaamiseks kogu elu ajaloost sellel rohelisel planeedil.