Palliatiivühing

Meie tänapäeva ühiskondi iseloomustab universaalne algofoobia: üldistatud valuhirm. Me püüame vältida kõiki valusaid seisundeid – isegi armastuse valu käsitletakse kahtlasena. See algofoobia laieneb ühiskonda: konfliktidele ja vaidlustele, mis võivad esile kutsuda valusaid arutelusid, antakse üha vähem ruumi. See haarab ka poliitikat: poliitikast saab leevendav poliitika, mis ei ole võimeline ellu viima radikaalseid reforme, mis võivad olla valusad, seega saame ainult sama.

Koroonaviiruse pandeemiaga silmitsi seistes muutub palliatiivne ühiskond ellujäämisühiskonnaks. Viirus siseneb heaolu palliatiivsesse tsooni ja muudab selle karantiinitsooniks, kus elu keskendub üha enam ellujäämisele. Ja mida enam elust saab ellujäämine, seda suurem on surmahirm: pandeemia muudab surma, mille olime hoolikalt alla surunud ja kõrvale jätnud, taas nähtavaks. Igal pool on elu pikendamine iga hinna eest ülim väärtus ja me oleme valmis ellujäämise nimel ohverdama kõik, mis teeb elu elamisväärseks.

See teravmeelne analüüs meie kaasaegsetest ühiskondadest ühe meie aja originaalsema kultuurikriitiku poolt pakub huvi laiale lugejaskonnale.