Saare-Britannia kaitsmine Teises maailmasõjas

Tavaline hind €21,95
2 laos

David Rogers

224 psl.

2018. aasta

Minkštas viršelis

Vöötkood: 9781911512592

Ajaloolisest vaatenurgast võiks väita, et saareriikidel oli veest ümbritsetuna teatav mugavustunne (eriti enne lennunduse ja allveelaevade leiutamist); kuid 20. sajandi alguse tehnoloogiline areng muutis seda täielikult. Lennunduse – ja hiljem ka raketirelvade – tulek muutis sõjapidamise viisi. Vaenlaste ründamiseks polnud enam vaja merereise ette võtta, sest varem kaitstud riikide südamesse sai lihtsalt kas pomme visata või rakette saata. Lisaks tagas allveelaevade areng, et saareriike sai toiduvarudest jms kergemini ja varjatumalt ära lõigata kui varem.

Rannikuinvasiooni ohu süvenedes Ühendkuningriigis tehti kindlaks haavatavad tsoonid – eelkõige The Washi rannikust Dorseti rannikuni ja Ida-Šotimaa osadeni. Pärast rannikualade ja sisemaa (mis mõnikord ulatus mõne miili kaugusele) kindlakstegemist muutusid need piirkonnad murettekitavaks, kuna neil oli potentsiaalne vajadus kiire evakueerimise järele. Samuti töötati välja plaanid vaenlase ressursside ligipääsu keelamiseks nendes tsoonides sissetungi korral. Need konkureerivad vajadused viisid paljude kohtumisteni ja potentsiaalsete plaanideni inimeste ja dokumentide/kontorite jms kiireks liigutamiseks.

Samuti püstitati rannikukaitserajatisi ja võimaldati õhutõrjemeetmeid – mõned neist on endiselt nähtavad nüüd, enam kui 70 aastat hiljem; nende alade kaitsmiseks oli palju teha.

Meie lähedus Euroopale – ja konflikti ulatuse areng – tõi kaasa ka omad väljakutsed (eriti pärast Prantsusmaa ja Norra langemist). Liitlaste käes olnud lennuväljad mehitati kiiresti teljeriikide lennukite ja personaliga, mis võimaldas neil rünnata palju suuremat ala Ühendkuningriigi maapiirkondadest ja linnadest.

Nende väljakutsete keskel määrasid tsiviil- ja relvajõud kindlaks edasise tee (mõnda plaani pole kunagi dokumenteeritud). Järgnev on vaid väike osa paljude inimeste ja laste leidlikkusest ja vaprusest.