Saare-Britannia kaitsmine Teises maailmasõjas

Rannikuinvasiooni ohu süvenedes Ühendkuningriigis tehti kindlaks haavatavad tsoonid – eelkõige The Washi rannikust Dorseti rannikuni ja Ida-Šotimaa osadeni. Pärast rannikualade ja sisemaa (mis mõnikord ulatus mõne miili kaugusele) kindlakstegemist muutusid need piirkonnad murettekitavaks, kuna neil oli potentsiaalne vajadus kiire evakueerimise järele. Samuti töötati välja plaanid vaenlase ressursside ligipääsu keelamiseks nendes tsoonides sissetungi korral. Need konkureerivad vajadused viisid paljude kohtumisteni ja potentsiaalsete plaanideni inimeste ja dokumentide/kontorite jms kiireks liigutamiseks.

Samuti püstitati rannikukaitserajatisi ja võimaldati õhutõrjemeetmeid – mõned neist on endiselt nähtavad nüüd, enam kui 70 aastat hiljem; nende alade kaitsmiseks oli palju teha.

Meie lähedus Euroopale – ja konflikti ulatuse areng – tõi kaasa ka omad väljakutsed (eriti pärast Prantsusmaa ja Norra langemist). Liitlaste käes olnud lennuväljad mehitati kiiresti teljeriikide lennukite ja personaliga, mis võimaldas neil rünnata palju suuremat ala Ühendkuningriigi maapiirkondadest ja linnadest.

Nende väljakutsete keskel määrasid tsiviil- ja relvajõud kindlaks edasise tee (mõnda plaani pole kunagi dokumenteeritud). Järgnev on vaid väike osa paljude inimeste ja laste leidlikkusest ja vaprusest.