Suupistete karneval

Nelikümmend aastat on David Sedaris pidanud päevikut, kuhu ta paneb kirja kõik, mis tema tähelepanu köidab – pealtkuuldud kommentaarid, salakavalad klatšid, seebiooperite süžeekeerud, täiesti võõraste inimeste usaldatud saladused. Need tähelepanekud on tema parimate tööde lähtekoodiks ja nende kaudu on ta lihvinud oma kavalaid, üllatavaid lauseid. Kiitus vargusele leidmise teel Siinne kirjutis on naljakam, (isegi) teravam... Nende lehekülgede hulgas pole ühtegi igavat sõna (India Knight Sunday Times). Kas võiks olla meeldivamat Ameerika importi kui memuarist David Sedaris? Pärast maapähklivõi ja moosiga võileiba pole me pärinud midagi nii magusat ja lohutavat, kuid samas nii paheliselt vallatut (The Times). See tema kahest mahukast päevikust koosnev esimene köide viib meid aastatesse 1977–2002 ja näeb teda kasvamas meeleheitlikust 21-aastasest noormehest, kes töötas lihtsatel töökohtadel, meheks, keda peetakse 2000. aastate parimaks humoristiks (Daily Telegraph, parimad raamatud päikese all, suvi 2017). Sedarise sõnastus on nii tihti ilus oma pikantsuses ja minimalismis... Tema elu on erakordne nii mitmel moel – narkosõltuvus, ekstsentriline perekond, hullumeelsed töökohad, kuulsus, maailmarändurid –, kuid üks ebatõenäolisemaid saavutusi on see, et see kõik tundub üsna tavaline. Lõppkokkuvõttes seisneb tema meistriteos selles, et ta on oma loos kõrvaltvaataja rollis (Päeva raamat, Guardian). Ta on ameeriklane Alan Bennett – või oleks, kui Bennettil oleks olnud tõsine narkomaania ajalugu ja suurem tolerantsus haiglase huumori suhtes (Times Literary Supplement). Ta paneb mind nii palju naerma. Ajastul, mil USA satiir edestab meie oma, on tal terav, inimlik ja lõbus hääl, mis paneb sind alati naeratama – ja vahel ka nutma. Pealtnäha pingutuseta huumor on keeruline ja väärtuslik. Ta on ehtne asi (James Naughtie Radio Times). Tühisõnaline, süngelt koomiline portree Ameerika kõhualusest... Sedaris jagab midagi [Alan] Bennetti erapooletu uudishimu kohta ja neil mõlemal on janu lõbustuse järele (Craig Brown Mail on Sunday). See on nagu vana sõbraga lobisemine – kui see sõber oleks üsna seksikas ameeriklane. Alan Bennett, kellel on palju häid narkolugusid (Melissa Katsoulis The Times). Lahe, väga naljakas, sarkastilise, kuid samas avatud... ...on tunda Truman Capote'i või Tennessee Williamsi kaja – lisandväärtusega. Või isegi Lewis Carrolli... oma põlvkonna ühe suurima komöödiakirjaniku (Peter Bradshaw, Spectator) loomingut. Nii nagu oma esseedes ja lugudes, on noor Sedaris nii skandaalne kui ka šokeeriv, üllatavalt sügav ja väga-väga naljakas... Sedarise fännid ei ole üllatunud, kui saavad teada, et ta suudab luua nii pimedust ja sügavust kui ka huumorit. Th.