Dorothy Iannone

Alates 1960. aastate algusest on Dorothy Iannone tegelenud ekstaatilise armastuse kujutamisega: „soo, tunde ja naudingu ühendusega“, nagu ta ise seda kirjeldab. Tänapäeval hõlmab tema looming maale, joonistusi, kollaaže, videoskulptuure, objekte ja publikatsioone. Kõiki tema teoseid läbib narratiivne element, mida toidavad isiklikud mütoloogiad, kogemused, tunded ja suhted. Eriti oma hilises figuratiivses maalikunstis, mis näib peaaegu lahustuvat ornamentaalsesse, loob ta sümboolsetes keskkondades stsenaariume. Alates 1960. aastatest on seda visuaalset eneseteostust peetud panuseks naiste seksuaalsuse liberaliseerimisse. Teisest küljest pole Iannone, kes läheneb asjale spirituaalselt ja eksistentsiaalselt, end kunagi näinud feministliku liikumise osana. See väljaanne heidab valgust Iannone tööle seoses tsensuuriga, tuginedes tema kunstnikuraamatule „Berni lugu“. 1969. aasta kevadel seisis kunstnik silmitsi oma tööde konfiskeerimisega näitusel „Freunde“ Berni Kunsthalle'is Harald Szeemanni juhtimisel. Iannone vastas boikotile raamatuga, milles ta avalikustas oma vaatenurga ja taastas seeläbi enesemääramisõiguse oma töö sisuliste ja vormiliste aspektide üle, mida oli peetud vastuoluliseks. Avaldatud Migrosi Kaasaegse Kunsti Muuseumis Zürichi linnas. Inglise- ja saksakeelne tekst.