Viimane ebausk – uue ateismi ümberlükkamine

Richard Dawkinsi, Daniel Dennetti, Sam Harrise ja Christopher Hitchensi "uue ateismi" keskne väide on, et teaduse ja religiooni vahel on juba mitu sajandit kestnud sõda, et religioon on seda sõda pidevalt kaotamas ning et inimkonna ajaloos on praeguseks välja töötatud täiesti ilmalik teaduslik arusaam maailmast nii põhjalikult ja veenvalt, et pole enam mingit põhjust, miks ratsionaalne ja haritud inimene peaks ühegi religiooni väiteid vähimalgi määral tähelepanu väärivaks pidama.

Kuid nagu Edward Feser väidab teoses "Viimane ebausk" , ei ole teaduse ja religiooni vahel tegelikult mingit sõda ja pole seda kunagi olnudki. Selle asemel on olnud konflikt kahe täiesti filosoofilise loomuliku korra kontseptsiooni vahel: ühelt poolt Platoni, Aristotelese, Augustinuse ja Aquino klassikaline "teleoloogiline" nägemus, mille kohaselt eesmärk või eesmärgile orienteeritus on füüsilise maailma sama omane tunnus kui mass või elektrilaeng; ja Descartes'i, Hobbesi, Locke'i ja Hume'i moodne "mehaaniline" nägemus, mille kohaselt füüsiline maailm koosneb ainult eesmärgitutest, tähenduseta ja liikuvatest osakestest. Nagu juhtub, on klassikalise teleoloogilise pildi kohaselt Jumala olemasolu, hinge surematus ja loomuseaduslik moraalikäsitlus ratsionaalselt vältimatud. Seega on moodne ateism ja ilmalikkus oma ratsionaalse tõestuse osas alati otsustavalt toetunud vihjele, et moodne, mehaaniline maailmapilt on kuidagi teaduse loodud. Ometi pole teadus seda tänapäevast "mehaanilist" pilti kunagi kindlaks teinud ja ei saagi, sest see pole esiteks teaduslik teooria, vaid pelgalt teaduse filosoofiline tõlgendus. Lisaks, nagu Feser näitab, olid varauusaegsete filosoofide selle kasuks esitatud filosoofilised argumendid tähelepanuväärsed vaid üllatavalt nõrgad. Selle populaarsuse tõelised põhjused olid siis ja on praegu peamiselt poliitilised: see oli vahend, mille abil sai õõnestada kirikliku autoriteedi intellektuaalseid aluseid ja avada tee uuele ilmalikule ja liberaalsele ühiskonnakorrale, mis oli orienteeritud kaubandusele ja tehnoloogiale. Nende poliitiliste eesmärkide edendamiseks sätestati lihtsalt, justkui ametlikult, et ühtegi teooriat, mis on vastuolus maailma mehaanilise pildiga, ei lubata pidada "teaduslikuks". Sajandite möödudes ja ajaloolise mälu tuhmudes on seda dogmaatilise nõude akti ekslikult hakatud meenutama kui "avastust".

See moodne filosoofiline pilt pole aga mitte ainult ratsionaalselt alusetu, vaid ka tõestatavalt vale. Sest loodusmaailma "mehaaniline" käsitlus, kui seda järjepidevalt edasi arendada, toob absurdselt kaasa, et ratsionaalsus ja tegelikult ka inimmeel ise on illusoorsed. Uusateistide propageeritav niinimetatud "teaduslik maailmavaade" õõnestab seega paratamatult omaenda ratsionaalseid aluseid; ja lisaks (ja vastupidiselt uusateistide moralistlikule hoiakule) õõnestab see ka igasuguse võimaliku moraali aluseid. Seevastu, nagu näitab "Viimane ebausk", võib klassikalist teleoloogilist looduspilti näha võimsa kinnituse leidvat tänapäeva filosoofia, bioloogia ja füüsika arengutes; pealegi ei saa moraali ja mõistust ennast sellest lahus mõtestada. Seega õigustatakse ratsionaalselt antiikaja ja keskaja teleoloogilist nägemust – ja koos sellega ka sellele rajatud religioosset maailmavaadet.