Bipolaarse uurija päevik

2002. aastal sattus Lucy Newlyn Leedsi vaimuhaiglasse. Ta oli pärast mitut unetut ööd psühhootilise episoodi ajal vaimse tervise seaduse alusel endale ja teistele ohtlikuks peetud. Psühhoosi vallandas peaaegu kolm aastat kestnud lein surnud õe pärast, millele järgnes isa surmavoodil valvamine, mille jooksul ta hallutsineeris, et isa haiglapalat oli Esimese maailmasõja ajal kaevik. See episood paljastas psühhiaatrilisi probleeme, mis viisid lõpuks bipolaarse häire (maniakaalse depressiooni) diagnoosini. See seisund, millega kaasnevad äärmuslikud meeleolumuutused, liigitatakse puudeks ja vajab ravimeid; kuid see on ka loovuse allikas, pakkudes juurdepääsu inimkogemuse ebatavalistele dimensioonidele. Oma viieteistkümneaastases päevikus avaldab Lucy Newlyn korduvaid maania, depressiooni, hallutsinatsioonide ja paranoilise luulu episoode. Kirjeldades oma võitlusi pereelu ja töökohaga, demüstifitseerib ta bipolaarsust ja kritiseerib keskkonda, mis isegi 21. sajandil suhtub vaimuhaigustesse kahtlustavalt. Ennekõike tähistab ta avastust, et luule kirjutamine võimaldab katartilist lähenemist omaenda seisundile. „Bipolaarse uurija päevik“ ei ole eneseabi käsiraamat, vaid avameelne pihtimuslik memuaar, mis ei paku lihtsaid lahendusi. See hõlmab vaatluse ja mõtiskluse segu, põimides luulet proosaga. Kirjutatud ligipääsetavalt, pakub see huvi kõigile, kes on huvitatud vaimuhaigustest, loomingulisest protsessist ja meeleelust.