Esimene ülestunnistus

Enamik poliitikuid kirjutab autobiograafiaid, et „selgeks teha“ ja oma karjäärile tagasiulatuvalt õigustada. Selle raamatu puhul see nii ei ole. „Mulle turgatas pähe, et enda leidmine võimaldaks mul arutleda teema üle, mis oli mind paeluma hakanud, nimelt poliitika ja identiteedi vahelise suhte üle, asjade üle, mis mind on kujundanud, ning selle üle, kas ja kuidas need on hakanud peegeldama minu elu ja arvamusi. Kirjutamise ajal liikus identiteediküsimus tiibadest kesksele kohale ning raputas poliitikat ja rahvaid mõlemal pool Atlandi ookeani.“

„Kes ma olen? Kes me oleme?“ Chris Patteni karjäär on viinud ta Londoni äärelinnadest alamkotta, kabineti liikmeks, Hongkongi viimaseks kuberneriks, BBC esimeheks ja Oxfordi ülikooli kantsleriks. Kõigi nende teemade kohta on ta valgustav ja meelelahutuslik. Tal on ootamatuid ja paljuütlevaid asju öelda iga kolme peaministri kohta, kelle heaks ta töötas – Edward Heathi, Margaret Thatcheri ja John Majori kohta. Kuid tema poliitilised kangelased – Baldwin, Macmillan, Butler – pärinevad varasemast ajast: ta on uhke, et on „märg“, ja arvab, et kõik tema paladinid olid ise üsna märjad. Lisaks kasutab Patten iga oma eluetappi ajendina mõtisklema selle tänapäeva olukorra üle – haridus, Ameerika, konservatism, Iirimaa, Hiina, Euroopa ja lõpuks vägivalla ja religiooni vaheliste seoste küsimus. Erinevalt ühest Downing Streeti pressisekretärist „teeb Patten kindlasti Jumalat“.

Lõpuks jääb lugejale mulje kellestki, kes tunneb iseennast sama hästi kui igaüks meist ning kes jätkab ümbritseva maailma üle kirglikult ja intelligentselt mõtlemist. Tark, naljakas ja arvamuslik „ Esimene ülestunnistus“ on teistsugune memuaar, mõtisklus isikliku ja poliitilise identiteedi üle, mis lihtsustamise ajastul tuletab meile meelde mõlema keerukust.