Minu elu

Ainsa bolševike juhina, kes oma memuaarid kirjutas, avaldas Lev Trotski selle tähelepanuväärse raamatu 1930. aastal, ohtliku, kümme aastat kestnud paguluse esimesel aastal, mis lõppes tema mõrvaga Mehhikos. Kommunistlikust parteist välja heidetud ja Nõukogude Liidust küüditatud endine välisasjade rahvakomissar meenutas oma elukestvat võitlust revolutsioonilise poliitika maailmas. Lisaks oma isiklikele ülestähendustele kommunistliku valitsuse varastest intriigidest andis Trotski ka jahmatavaid pilguheite uue Nõukogude bürokraatia tõusu ja ettenägelikke hoiatusi stalinistliku režiimi õuduste kohta.
„Minu elu“ jutustab revolutsioonilaine tõusust Venemaal aastatel 1905 ja 1917, Esimese maailmasõja laastavatest mõjudest ning Vene revolutsiooni mandumisest Lenini internatsionalistlikust kursist Stalini üha kontrrevolutsioonilisemaks poliitikaks. Trotski eksiil asetas ta nii ametliku kommunistliku partei kui ka ülejäänud poliitilise maailma haardest väljapoole; ometi jääb ta selles põnevas ajaloolises dokumendis truuks permanentse maailmarevolutsiooni filosoofiale, pakkudes väga informatiivset vaatenurka võitlusele sotsialistliku tuleviku nimel.