Viha ja andestus

Viha pole mitte ainult kõikjalolev, vaid ka populaarne. Paljud inimesed arvavad, et õigluse eest on võimatu piisavalt hoolitseda ilma ebaõigluse peale viha tundmata. Paljud usuvad, et inimestel on võimatu oma enesest lugupidamist õigustada või ülekohtust üle saada ilma vihata. Sellistel juhtudel viha mittetundemine oleks kahtlane. Kas peaksime vihast nii mõtlema või on viha ennekõike haigus, mis moonutab nii isiklikku kui ka poliitilist maailma?

Selles laiahaardelises raamatus väidab Martha C. Nussbaum, üks meie juhtivaid avaliku elu intellektuaale, et viha on kontseptuaalselt segane ja normatiivselt kahjulik. See eeldab, et kurjategija kannatused taastavad kahjustatud asja ning reedab liiga elava huvi suhtelise staatuse ja alanduse vastu. Uurides viha intiimsuhetes, igapäevastes suhtlustes, töökohal, kriminaalõigussüsteemis ja sotsiaalsete muutuste liikumistes, näitab Nussbaum, et viha põhiideed on nii lapsikud kui ka kahjulikud.

Kas andestus on parim viis vihast ülesaamiseks? Nussbaum uurib selle palju sentimentaalseks muutunud idee erinevaid käsitlusi nii juudi kui ka kristlikus traditsioonis ja ilmalikus moraalis. Mõned andestuse vormid on eetiliselt paljulubavad, väidab ta, kuid teised on kättemaksu peened liitlased: need, mis nõuavad vihatundest loobumise tingimusena kahetsust ja alandamist. Üldiselt väidab ta, et suuremeelsus (mõnel juhul kombineerituna erapooletute heaolule orienteeritud õigusinstitutsioonide toetamisega) on parim viis ülekohtule reageerida. Isiklikus ja poliitilises valdkonnas rakendatuna asetab Nussbaumi sügavalt läbinägelik ja õpetlik vaade vihale ja andestusele mõlemad jahmatavalt uude valgusesse.