Kapitalism ja surmainstinkt

See, mida me tänapäeval kasvuks nimetame, on tegelikult kasvajaline kasv, vähkkasvaja vohamine, mis häirib sotsiaalset organismi. Need kasvajad metastaseeruvad lõputult ja kasvavad seletamatu, surmava elujõuga. Teatud punktis ei ole see kasv enam produktiivne, vaid pigem hävitav. Kapitalism on sellest punktist ammu möödas. Selle hävitavad jõud põhjustavad lisaks ökoloogilistele ja sotsiaalsetele katastroofidele ka vaimset kokkuvarisemist. Hävitav sooritussuhe ühendab enesejaatuse ja enesehävituse ühes. Me optimeerime end surmani. Julm konkurents lõpeb hävinguga. See tekitab emotsionaalse külmuse ja ükskõiksuse nii teiste kui ka iseenda suhtes.

Kapitalismi laastavad tagajärjed viitavad sellele, et tegutseb surmatung. Freud tutvustas surmatungi algselt kõhklevalt, kuid tunnistas hiljem, et ta „ei suuda sellest kaugemale mõelda”, kuna surmatungi idee muutus tema mõtlemises üha kesksemaks. Tänapäeval on võimatu kapitalismile mõelda ilma surmatungi arvestamata.