Ronimine

Vaikne rada lookleb õrnalt ülesmäge läbi lehtmetsade ja vuliseva oja ääres. Puude otsas kostuv linnulaul vastab rõõmule su südames, kui sa jalutad. Su seljakott ei tundu liiga raske ja sa naudid meeldivat varju sooja päikese eest. Siis jõuad raja hargnemiskohta. Sa peatud. Kas peaksid järgima rada, mis kulgeb mööda oja? See tundub meeldiv, väga sarnane rajale, mida sa just järgisid. Või peaksid pöörama paremale? See on kitsam, konarlikum ja järsem. See viib metsast välja kaljuse, halli mäe poole. Mõlemad rajad viivad ülesmäge, aga sa tead, et mägine paneb sind proovile ja proovile. Sa pead ronima, et ennast oma piirini viia. Temperatuur kõigub kõrvetava kuumuse ja jäise külma vahel. Su seljakott hakkab tunduma raske koormana. Kalle võib kohati olla nii järsk, et sa klammerdud küüntega. Aga mida kõrgemale sa ronid, seda puhtam on õhk ja seda suurejoonelisem avaneb vaade. Mingil hetkel vinnad end üle selle viimase kaljulõhe ja leiad end hingematvalt imetlemas enda ees avanevat aukartustäratavat vaadet. See vaevaline, kurnav ja sageli ohtlik ronimine on olnud kõike seda väärt. Kui keegi küsib: "Kas sa valiksid sama tee, kui peaksid selle uuesti tegema?", on su vastus kõlav "Jah!". Kristlik elu on paljuski nagu mäkke ronimine. Kui me usaldame Kristust päästmiseks, alustame laugjatelt nõlvadelt.