Erinevad sarnasused – pühendusobjektid hiliskeskaegses Euroopas

Tunnustatud ajaloolase lummav jutustus sellest, kuidas keskaegsed Euroopa kristlased kujutasid ette pühade esemete paradoksaalset olemust.

Kaheteistkümnendast kuni kuueteistkümnenda sajandini kasutasid Euroopa kristlased jumalateenistusel hulgaliselt esemeid, mitte ainult palveraamatuid, kujusid ja maale, vaid ka looduslikke materjale, nagu kivid ja muld, mida peeti pühaduse kandjateks, Jeesust ja Maarjat kujutavaid nukke ning isegi pühitsetud leiva ja veini tükke, mida peeti imekombel säilinud lihaks ja vereks. Nii teoloogid kui ka tavalised kummardajad selgitasid, kasutasid, õigustasid ja hoiatasid mõne sellise eseme eest, mis võisid endas kanda nii antisemiitlikke süüdistusi kui ka aulist taeva lubadust. Nende levik ja reaktsioon neile moodustavad olulise tausta üleeuroopalistele liikumistele, mida me tänapäeval tunneme kui „reformatsioone“ (nii protestantlikke kui ka katoliiklikke).

Caroline Bynum vaatleb ridades iseseisvaid, kuid omavahel seotud esseesid mõningaid näiteid sellistest pühadest asjadest, nende hulgas Jeesuslapse voodid, keskaegsete nunnade peakatted ja Kristuse jalajäljed, mida palverändurid Pühalt Maalt koju kandsid, kuju või nööripikkuse järgi lõigatud mustrites. Tuginedes oma hästi vastu võetud tööle materiaalsuse ajaloo kohta ja minnes sellest kaugemale, esitab Bynum kaks argumenti, ühe sisulise ja teise metodoloogilise. Esiteks näitab ta, et objektid ise edastavad erineva sarnasuse paradoksi – see tähendab, et oma detailides kujutavad nad nii taeva auhiilgust kui ka teevad selgeks, et taevas on väljaspool igasugust maiste asjade kujutamist. Teiseks kasutab ta sarnasuse ja ebavõrdsuse teemat võrdleva ajaloo praeguste praktikate uurimiseks. Soovitades tänapäeva religiooni, kunsti ja kultuuri uurijatel vältida asjade võrdlemist, mis lihtsalt „välimuse poolest sarnased” on, pakub ta välja, et humanistid peaksid hoopis võrdlema kultuuride vahel erinevaid ja võib-olla ka visuaalselt mittesarnaseid objekte, milles nii kummardajad kui ka teoreetikud leiavad selle „teise”, mis annab religioonile kestva jõu.