Haridus otsustusvõimes

Rodowick lähtub Hannah Arendti teooriatest ja väidab, et mõtlemine on kunst, mida me oma kogukondades koos ja üksteise jaoks praktiseerime.

Teoses „Otsustusvõime kasvatus“ esitab filosoof D. N. Rodowick kindla argumendi filosoofilise humanistliku hariduse kasuks, mille eesmärk on arendada elu, mida juhivad nii eneseanalüüs kui ka inimestevaheline suhtlus. Selline elu on haridus otsustusvõimes, moraalses võimes teha järeldusi nii üksi kui ka koos teistega ning lasta omaenda hinnangutel vastutada teiste potentsiaalselt vastandlike hinnangute ees. Rodowicki jaoks on mõtlemine kunst, mida me iga päev koos harjutame ja üksteiselt õpime.

Selle lähenemisviisi valimisel järgib Rodowick Hannah Arendti eeskuju, kes tegi otsustusvõimest oma kogukonnakontseptsiooni nurgakivi. Rodowicki, nagu ka Arendti jaoks, on oluline „vabade suhete“ arendamine, kus me laseme oma hinnangutel teiste hinnangutel mõjutada ja muuta, luues „pidevalt laieneva intersubjektiivse moraalse kaalutluse kanga“. See on kindlasti habras kangas, kuid Rodowicki väitel on see väärt edasiarendamist, hooldamist ja säilitamist. See originaalteos mõtleb koos Arendtiga ja kaugemale humanitaarteaduste olulisusest ja sellest, mida humanitaarteadused ülikooli seinte taga endast kujutavad.