Hea sport

Miks on spordis lubatud klaaskiust hüppeteibad ja hingedega uisud, samas kui sooritusvõimet parandavad ained on keelatud? Kas neid keelavad reeglid on meelevaldsed? Kas peaksime võrdsed võimalused looma, lubades kõigil võistlejatel kasutada aineid, mis võimaldavad neil kiiremini või kauem joosta, kõrgemale hüpata või rohkem tõsta? Selles provokatiivses uurimuses selle kohta, mis meid osalejate ja pealtvaatajatena spordi juurde tõmbab, väidab Thomas Murray, et meie mängudesse põimitud väärtused ja tähendused pakuvad meile juhiseid raskete otsuste tegemiseks õigluse ja sooritusvõimet parandavate tehnoloogiate osas.

„Hea sport“ näitab, millest me spordis tegelikult hoolime ja kuidas biomeditsiiniliste täiustuste hoolimatu kasutamine neid väärtusi õõnestab. Spordiajaloos, reeglites ja tavades peituvad kaudselt väärtused, mis loovad tugeva aluse spordieetikale, mis ülistab loomupäraseid andeid ja pühendumust. Neid väärtusi näeb siis, kui paraolümpiamängud loovad erinevat tüüpi puuetega sportlastele võrdsed võimalused. Need ilmnevad taas spordis, kus püütakse olla kõigile õiglane, kui ilmub erakordne naissportlane, kellel näib olevat mehelik hormoonprofiil ja lihased. Nad satuvad ohtu, kui püüdlused tagada sportlastele õiglane võimalus võita ilma dopinguta õõnestatakse petmise või korruptsiooniga, nagu Venemaa riiklikult toetatud dopinguoperatsiooni puhul.

Sooritust parandavad ravimid moonutavad seost loomupäraste annete, nende annete täiustamisele pühendumise ja spordis edu saavutamise vahel. Selgitades väärtuste ja tähenduste põhirolli, paljastab „Hea Sport“ mitte ainult selle, mida me spordiareenil propageerime, vaid ka laiemalt selle, mida me inimlike saavutuste juures väärtustame.