Jesuiidid

Kõige põhjalikum ja ajakohasem uurimus ühest tänapäeva maailma tähtsaimast religioossest ordust

Alates selle asutamisest Ignatius Loyola poolt 1540. aastal on Jeesuse Selts, paremini tuntud kui jesuiidid, mänginud kriitilist rolli lähiajaloo sündmustes. Alates vastureformatsioonist kuni Franciscus I tõusmiseni esimeseks jesuiidi paavstiks pakub „Jesuiidid“ intiimse pilgu ühele tähtsaimale religioossele ordule mitte ainult katoliku kirikus, vaid ka kogu maailmas. Markus Friedrich kirjeldab organisatsiooni, mis on osavalt kõndinud sakraalse ja ilmaliku tegevuse piiril ning kogenud raskusi muutuvatel aegadel, kujundades samal ajal kultuurilist arengut hingehoidest ja vaimsusest kunsti, hariduse ja teaduseni.

Uurides jesuiite sotsiaalse, kultuurilise ja maailma ajaloo kontekstis, heidab Friedrich valgust sellele, kuidas ordu kujundas vastureformatsiooni kultuuri ja osales Euroopa impeeriumide rajamises, sealhulgas misjonitegevuses kogu Aasias ja paljudes Aafrika osades 16. ja 17. sajandil. Samuti uurib ta jesuiitide kohta Uues Maailmas ja käsitleb jesuiitide orjapidajate küsimust. Jesuiidid olid sageli sassis Rooma kuuria ja paavstiga, mille tulemusel nad 1773. aastal maha suruti, kuid ordu naasis 1814. aastal ja tõusis taas mõjuvõimsale positsioonile. Friedrich näitab, et jesuiitide isad ei olnud monoliitne rühmitus, ja ta käsitleb paavst Franciscuse päritud erilist vaimset pärandit.

Oma globaalse ulatuse ja arhiiviallikate ning varasemate uuringute hoolika analüüsiga illustreerib teos „Jesuiidid” selle kuulsa religioosse organisatsiooni heterogeenset, mitmekesist ja vastuolulist vaatenurka.