Puhas immanentsus

„Puhas immanents“ koondab Gilles Deleuze'i esseesid keerulisel teemal, mis on tema filosoofia keskmes. Oma viimases kirjatükis, mis on siia lisatud, annab Deleuze sellele probleemile lihtsa nime: „elu“. Äsja tõlgitud ja esmakordselt ühte köitesse koondatud „Puhas immanents“ esseed jäädvustavad Deleuze'i pidevat otsingut kogu tema filosoofilise loomingu jooksul uue ja kõrgema empirismi vormi järele, mis mõtestaks ümber mõtte ja elu suhte. „Ma olen alati tundnud,“ kirjutab Deleuze, „et ma olen empirist, see tähendab pluralist.“

Deleuze'i mõtlemises, eriti tema esteetikas ja kinokunsti kontseptsioonis, oli „empiirilise pöördumise” küsimus, mida ta kuulutas välja juba oma esimeses David Hume'i käsitlevas raamatus ning seejärel käsitles oma varasemates Nietzsche ja Bergsoni uurimustes ning hilisemates „kliinilistes” esseedes, kesksel kohal. Deleuze'i jaoks oli selline pöördumine, selline empirism, selline uus kunst ja kunstitahe tegelikult see, mida uues kommunikatsiooni- ja infomasinate režiimis kõige rohkem vaja oli.

Viimane, pealtnäha väike küsimus „elu” kohta on seega lahutamatu Deleuze’i rabavast filosoofia kuvandist mitte kui tarkusest, mis meil juba on, vaid kui puhtast immanentsusest sellele, mis alles ees on. Puhas immanentsus paljastab uued ja pakilised probleemid, millega selline filosoofia tänapäeval silmitsi seisab, mille kõige raskem ülesanne, „elu” leiutamine, on veel lahendamata.