Wittgensteini suurtükivägi

Kuidas Wittgenstein otsis poeetilise filosoofiastiili abil tõhusamat viisi oma publikuni jõudmiseks.


Ludwig Wittgenstein ütles kord: „Tegelikult peaks filosoofiat kirjutama ainult nii, nagu kirjutatakse luulet.“ Teoses „Wittgensteini suurtükivägi “ näitab James Klagge, kuidas Wittgenstein proovis oma publikuni jõudmiseks viise otsides filosoofia tegemiseks poeetilisemat stiili. Klagge väidab, et seda uut filosoofilist „suurtükiväge“ – nii nimetas Klagge Wittgenstein oma lugejaid ja õpilasi mõjutavaid meetodeid – rakendades liikus Wittgenstein esoteerilisest viisist evangeelsesse viisi, püüdes avaldada oma publikule mittekognitiivset mõju, mis pöördub lisaks intellektile ka temperamendi poole.

Wittgenstein oli Esimese maailmasõja ajal Austria armees suurtükiväe vaatlusspetsialist – kes juhtis suurtükituld sihtmärkidele – ning Klagge väidab, et aastaid hiljem sai temast filosoofiline vaatlusspetsialist, kes nägi vaeva õige suurtükiväe leidmisega oma filosoofilise eesmärgi saavutamiseks. Klagge näitab, kuidas Wittgensteini töö õpilastega mõjutas tema filosoofia kirjutamisstiili ja motiveeris teda hoolima oma ideede mõjust publikule. Wittgensteini areneva lähenemisviisi illustreerimiseks tugineb Klagge lisaks Wittgensteini tuntumatele teostele ka vähemtuntud materjalidele nagu märkmikud, dikteerimised, loengud ja õpilaste meenutused. Seejärel läheb Klagge Wittgensteinist kaugemale ja esitab poeetilise lähenemise näidetena mitmesugust kirjandust – piibli tähendamissõnad ja lastejutud, Dostojevski ja Tolstoi, Kierkegaard ja Nietzsche. Lõpetuseks pakub ta omaenda katseid filosoofiliste küsimuste poeetiliseks käsitlemiseks.