Sürrealism mängul

Teoses „Sürrealism at Play“ kirjutab Susan Laxton sürrealismi uue ajaloo, milles ta jälgib mängu keskset rolli liikumises ja selle jätkuvas pärandis. Sürrealistlike kunstnike jaoks oli mängul järjepidev roll nende esteetikas, kuna nad töötasid Esimese maailmasõja järgses maailmas, mida üha enam domineerisid tehnoloogia ja funktsionalism. Olgu selleks siis peened laibajoonistused, Man Ray kiirograafiad või Joan Miré visuaalsed sõnamängud, said sürrealistid osavaks tehnikate ja protsesside väljatöötamisel, mis olid loodud juhuslike tulemuste tagamiseks. Omaks võttes juhuse kui vahendi ettearvamatute tulemuste saavutamiseks, nihutasid nad rõhuasetust lõpptootelt protsessile, seades kahtluse alla industriaalse modernismi distsiplinaarstruktuurid. Nagu Laxton näitab, sai mängust peamine meetod, mille kaudu sürrealism kujundas ümber kunstipraktikat, igapäevast kogemust ja subjektiivsuse olemust.