Inimlik, liigagi inimlik

Mõnest sõnast kuni mõne leheküljeni ulatuvad aforismid teoses „Inimene, liiga inimlik“ esitavad Friedrich Nietzsche mõtteid mitmesugustel teemadel, sealhulgas reaalsuse olemus (metafüüsika); moraalsed tunded, eriti hea ja kurja mõisted; argument, et suur kunst on raske töö, mitte „geeniuse“ ja inspiratsiooni vili; vaba mõtlemine; meeste, naiste ja laste evolutsioon; ning piirangud, mida inimesed oma mõtetele ja arutluskäigule seavad.

Esimene teosest, millest hiljem sai kolm köidet, „Inimlik, liiga inimlik“, ei kujutanud endast Nietzsche jaoks mitte ainult stiilimuutust pärast sõpruse purunemist helilooja Richard Wagneriga ja Schopenhaueri mõju hülgamist, vaid ka liikumist valgustusajastu filosoofide, eriti Voltaire'i ja La Rochfoucauld' vaadete poole. „Inimlik, liiga inimlik“ tähistab Nietzsche otsust omaks võtta uusi kontseptsioone ja on põnev pöördepunkt ühe 19. sajandi suurima filosoofi loomingus.