Hamlet

William Shakespeare'i „Hamlet“ on ilmselt lääne kultuuri tuntuim ja enim kommenteeritud kirjandusteos. Paradoksaalne on see, et see on korraga täiesti tuttav ja kummalisel kombel tabamatu – väga sarnane meie endi omaga, väidab Gabriel Josipovici selles inspireerivas ja originaalses uurimuses. Pealegi peegeldab meie soov seda tabamatust valdada, „kibuda süda selle müsteeriumist välja“, nagu Hamlet ise ütleb, täpselt seda, mis näidendis toimub; ja Shakespeare'i näidend näitab, et inimloomuse (ja kunstiteoste) selline ettekujutamine on sügavalt ekslik.

Selle asemel, et kiirustada järeldustega või püstitada teooriat selle kohta, millest Hamlet räägib, peaksime lugema ja vaatama kannatlikult ja avatult, lastes näidendil meie ees omal ajal lahti rulluda ja püüdes näha iga hetke terviku kontekstis. Josipovici väärtuslik raamat on seega analüüsiharjutus, mis asetab vaatamise ja lugemise füüsilise kogemuse kriitilise protsessi keskmesse – see on ühtaegu praktiline sissejuhatus suurde ja armastatud näidendisse ning keerukas sekkumine meie aja teooria ja esteetika võtmeküsimustesse.