Päikese vaaraod

1922. aastal, sajand tagasi, tehti kõigi aegade sensatsiooniliseim arheoloogiline avastus. Kui Egiptuse Kuningate orust leiti Tutanhamoni haud, jahmatas selle sisu kogu maailma ja on seda teinud tänaseni. Tutanhamon, nii tundmatu, et ta pärast oma valitsemisaega peaaegu unustati, oli üks viimaseid kuningaid erakordses 18. dünastias, mis valitses Egiptust umbes aastatel 1550–1295 eKr, tublisti üle 3000 aasta tagasi. Juba iidse ühiskonnana sai Egiptusest selle uue kuningate rea all rikkaim ja võimsaim pronksiaja riik, domineerides piirkonnas ja luues hämmastavalt originaalse kultuuri, mis on sellest ajast peale maailma lummanud. Egiptusel oli glamuuri ja kulla kõrval ka tumedam külg. See oli üks maailma esimesi suuri absolutistlikke riike, mis oli üles ehitatud despootliku ja brutaalse monarhia ümber, mis rikastas ennast ja eliiti teiste rahvaste ja suurema osa Egiptuse elanikkonna arvelt. Sõdalastest kuningate järjekord, alates Ahmosest, kes taasühendas rahva ja pani aluse perekonnaliinile, ning sealhulgas kõige edukam neist Thutmosis III, pidas vallutussõdasid ja kasutas rikkust, et luua müüt ettemääratud üliinimlikest valitsejatest jumal Amuni jumaliku toetusega. Elanikkond oli nõus, kui 18. dünastia kuningad hellitasid end tohutute templi- ja hauakambriprojektidega, et ennast ülistada. „Egiptuse haripunkt“ on ajalugu ajastust, millesse kuulusid Hatshepsut, kuninganna, kes tegi end kuningaks, ja ketserlik vaarao Ehnaton, kelle religioosne revolutsioon oli vaid järjekordne isekuse ja ahnuse ilming. Raamat näitab, kuidas võimu ja ülbuse rumalus on lugu igaveseks ajaks, mis on seatud suurepärasele taustale ja kus esinevad maailma ajaloo esimesed suured isiksused.