
Ingridi abikaasa
Omapärases lüürilises stiilis kirjutatud luulekogu käsitleb seda, kuidas elavad iseennast kummitavad. Iga teos on moodustatud elava pildi ümber – nende hulgas lapse allkiri vana kitarri tolmus, kivist sokkel, kus kunagi asus kohvik, valge õhupall ja loss, mis on endiselt sisustatud oma kadunud omaniku asjadega. Võimsa ja kummitava häälega rõhutab armastuse mõiste selles liigutavas ja meeldejäävas värsikogus argisust.
