Albaania natsionalism pärast külma sõda

Ligi viiskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli Albaania ülejäänud maailmast peaaegu täielikus isolatsioonis. Karm kommunistlik diktatuur sulges pisikese riigi piirid, et kaitsta Albaaniat ja valitsevat režiimi lääneriikide ja naaberriikide ning nende territoriaalsete ambitsioonide ohu eest. Kui kommunistlik režiim 1992. aastal lõpuks kokku varises, muutus Albaania Balkani piirkonnaks, mida laastas naaberriigis Jugoslaavias toimunud kodusõda, mis levis Albaaniaga piirnevatele aladele, kus elasid märkimisväärsed etnilised albaania vähemused. Kui sõda Kosovos puhkes, põgenesid kümned tuhanded albaania põgenikud Albaaniasse, mis ise kannatas vägivaldse sisekonflikti all. Albaania oli jõudnud postkommunistlikku maailma vaese ja lagunenud riigis, olles sukeldunud uue kvaasidemokraatliku valitsuse ja opositsiooniliste sotsialistide vahelise kodusõtta, mis kulmineerus 1997. aastal praktiliselt kodusõjaga, kus põhjamaalased vastamisi lõunamaalastega, mille tagajärjel hukkus üle 4000 inimese. Kaose keskel sütitas Jugoslaavia lagunemine uue albaanlaste rahvusküsimuse, mis oli 1945. aastast saadik uinunud. Esitati üleskutseid luua „Suur-Albaania“, et liita Jugoslaavia albaania vähemused „ema“ riigiga, mis pidi hõlmama ka Loode-Kreeka piirkonda, mida olid ajalooliselt asustanud etnilised albaanlased, keda tunti tšamidena. Tšamid olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma pärast kolme erinevat etappi: esimene Balkani sõdade ajal 1912–1914; teine ​​Kreeka-Türgi rahvastikuvahetuse tulemusel 1920. aastatel; kolmas Teise maailmasõja lõpus. Üleskutsed „Suur-Albaania“ loomiseks tekitasid Albaania naabrites ja rahvusvahelises üldsuses ärevust, kes pidasid seda tõsiseks ohuks kogu Lõuna-Balkani stabiilsusele.