Churchilli leegionär Edmund Murray

1937. aastal, kõigest üheksateistkümneaastasena, jättis Edmund Murray maha oma perekonna ja mugava töökoha Londonis, sõitis rongiga Prantsusmaale ja astus Prantsuse Võõrleegioni vähemalt viieks aastaks teenistusse. Relvastatud vaid koolipoisi prantsuse keele oskuse ja seiklushimuga, reisis Murray läbi Prantsusmaa ja edasi Leegioni peakorterisse Alžeerias, kus ta läbis kurnava kolmekuulise baasväljaõppe programmi. Seejärel teenis ta Marokos ja Indohiinas (nüüd Vietnam), kus sõja lõpupoole oli tema rügement sunnitud sissetungivate Jaapani vägede eest Hiinasse taanduma, kus tema teenistus pärast kaheksa-aastast leegionärina lõppes. Teise maailmasõja ajal sundis Murrayt tohutu kohusetunne teda püüdma Leegionist lahkuda ja liitlasvägedega liituda, kuid iga katse nurjus. Ta oli inglane, Prantsuse organisatsioonis, mis oli definitsiooni järgi koduks "nimetutele meestele" globaalse konflikti ajal, kus lahinguliinid ja riikide piirid muutusid peaaegu iga päev. Ta oli anomaalia, diplomaatiline mõistatus. Kuid sellisena oli tema sõjaaegne kogemus erakordne. See raamat, mis laenab suures osas Murray varasemast raamatust „Churchilli ihukaitsja“ , sisaldab haruldasi isiklikke teadmisi Leegioni elust, õppustest ja manöövritest kuni pidustuste ja festivalideni, aga ka lugusid erakordsetes oludes loodud sõprussuhetest, mis kestsid kogu elu. See dokumenteerib ka mehe ainulaadset sõjaaegset kogemust, kelle kohusetunne ei kõigutanud kunagi ja viis ta hilisemas elus Sir Winston Churchilli ihukaitsjaks saamiseni. Tema poja Bill Murray toimetatud raamat on tema enda sõnadega lugu Churchilli leegionärist Edmund Murrayst ja tema teenistusest Prantsuse Võõrleegionis aastatel 1937–1945.