Võõrandumine

Aastatel 1940–1945 suri Prantsuse psühhiaatriahaiglates 40 000 patsienti. Vichy režiimi „pehme hävitamine“ lasi patsientidel surra külma, nälja või hoolduse puudumise tõttu. Kuid Saint-Alban-sur-Limagnole'is, väikeses külas Kesk-Prantsusmaal, üritas üks psühhiaatriahaigla vastu panna. Kohaliku elanikkonna abiga toitu varudes ei töötanud personal mitte ainult patsientide elushoidmise nimel, vaid hakkas ka ümber mõtlema psühhiaatrilise abi praktilisi ja teoreetilisi aluseid. Saint-Albanis alguse saanud liikumine sai tuntuks institutsionaalse psühhoteraapiana ja avaldas sügavat mõju sõjajärgsele Prantsuse mõtteviisile.

Teoses „Võõrandumine“ uurib Camille Robcis Saint-Albanis sõnastatud eetika ajaloolist, intellektuaalset ja psühhiaatrilist tähendust, uurides liikumise võtmemõtlejaid, sealhulgas François Tosquelles'i, Frantz Fanoni, Fèlix Guattarit ja Michel Foucault'd. Ühe haigla ajaloole tuginedes ammutab Robcise uurimus laiast geograafilisest kontekstist – revolutsioonilisest Hispaaniast, okupeeritud Prantsusmaast, koloniaalajastu Alžeeriast ja kaugemalt – ülevaate ning kaardistab liikumise kohta laias poliitilis-majanduslikus maastikus, fašismist stalinismini ja sõjajärgse kapitalismini.