Üksinduse purustamine

Üksinduse kogemus on sama universaalne kui nälg või janu. Kuna see mõjutab meid intiimsemalt, kaldume sellest vähem rääkima. Aga kes ei oleks tundnud selle närivat valu? Üksinduse hirm põhjustab ahastust. See ajendab hoolimatuid tegusid. Sellele on iga ajastu tunnistajaks olnud. Ükski hääl pole salakavalam kui see, mis sosistab meile kõrva: „Sa oled päästmatult üksi, ükski valgus ei läbista sinu pimedust.“ Kristluse põhiväide on süüdistada seda valetamise häält. Kristlik seisund avaneb kindluses, et lõplik reaalsus, kõige oleva allikas, on isiklik osaduse reaalsus, mitte metafüüsiline abstraktsioon. Mehed ja naised, kes on loodud Jumala „näo ja sarnasuse“ järgi, kannavad selle algse osaduse märki, mis on nende olemusele tembeldatud. Kui meie hinged ja kehad hüüavad Teise järele, ei ole see haiguse, vaid tervise märk. Kuulutatakse välja potentsiaalse rõõmu töö. Meile tuletatakse meelde, milleks meis on võimalik saada. Et meie töö oleks viljakas, manitseb Pühakiri meid korduvalt „meeles pidama“. See ettekirjutatud mälestus on osaliselt sisekaemuslik ja eksistentsiaalne, osaliselt ajalooline, sest Jumal, kes tuli lihaks, et lunastada meie üksindust, jätab ajalukku jälgi. See raamat uurib kristliku mälestuse kuut tahku, täiendades piiblieksegeesi lugemistega nii antiik- kui ka tänapäeva kirjandusest. Selle eesmärk on olla teoloogilise essee. Samal ajal pakub see välja põhjendatud mõtiskluse selle üle, mida tähendab olla inimene.