Mis saab pärast takerdumist?

Tõstes esile viise, kuidas inimeksistents on seotud teiste olendite eludega, on tänapäeva kultuuriteoreetikud püüdnud liikuda kaugemale antropotsentrilisest maailmavaatest. Kuid nagu Eva Haifa Giraud väidab teoses „Mis saab pärast takerdumist?“ , võivad need teooriad, hoolimata oma kontseptuaalsest jõust inimesi ökoloogiliselt kahjulikesse praktikatesse kaasata, õõnestada poliitilise tegevuse ulatust. Ammentades inspiratsiooni 1980. aastate ja tänapäeva aktivistide projektidest, mis ulatuvad antikapitalistlikest meediakatsetustest ja vegantoidu aktivismist kuni loomkatsete vastaste sotsiaalmeedia kampaaniateni, uurib Giraud tegutsemisvõimalusi, täpsustades samal ajal teooria ja praktika vahelisi pingeid. Ainult suhtelisusel ja takerdumisel põhineva aktivistide eetika asemel kutsub Giraud üles nn tõrjutuse eetikale, mis tegeleks olendite, praktikate ja olemise viisidega, mis tõrjutakse välja, kui realiseeruvad muud takerdunud reaalsused. Selline tõrjutuse eetika rõhutab tõrjutusi inimliku takerdumise kontekstis, et soodustada tingimusi, mis võimaldavad inimestel luua sisukaid poliitilisi muutusi.