Saatanlik paanika

1980. aastatel tundus Saatana oletatava mõju eest pääsemine võimatu. Igal pool, kuhu ka ei pööratud, olid hoiatused laialt levinud kurja vandenõu kohta, mille eesmärk on haavatavaid inimesi tarbitava meedia kaudu indoktrineerida. See süvenev kultuurihüsteeria, mida nüüd tuntakse kui "saatanlikku paanikat", ei püüdnud meid mitte ainult veenda meie telerite ja raadiote ketaste taga varitsevates kuradites ning raamatu- ja videopoodide riiulitel ootavas põrgutules, vaid lõi ka omaenda põneva kultuuripärandi Saatana vastu võitlevate VHS-lintide, helikassettide ja kirjanduse näol. Raamat "Saatanlik paanika: popkultuuriline paranoia 1980. aastatel" pakub põhjaliku uurimuse sellest, kuidas vastuoluline kultuurisõda kümnendi jooksul toimus, alates memuaaride "Michelle Remembers" ilmumisest 1980. aastal kuni McMartini "Saatanliku rituaalse väärkohtlemise" kohtuprotsessi lõpuni 1990. aastal.

„Saatanlik paanika“ sisaldab uusi esseesid ja intervjuusid 20 kirjanikult, kes käsitlevad viise, kuidas laialt levinud hirmu saatanliku vandenõu ees nii valgustati kui ka levitati peaaegu kõigis popkultuuri radades 1980. aastatel, alates heavy metal-muusikast kuni Dungeons & Dragonsi rollimängude, kristlike koomiksite, otse VHS-ile minevate hirmufilmide, pehmekaaneliste raamatute, laupäevahommikuste multifilmide, telesaadete ja isegi koduarvutiteni. Raamat sisaldab ka juhtumiuuringuid Thee Temple'i ja Psychick Youthi ning Long Islandi „happekuninga“ tapja Ricky Kasso kohta. Kelmidest naljameeste ja moralistide ning märtriteni – raamat jäädvustab seni rääkimata loo sellest, kuidas saatanliku paanika vastu popkultuuri rindel võideldi, ja millised tõsised tagajärjed sellel paljudele asjaosalistele olid.