Kadumisele vastu seismine

Kashmiri külmas talves jätab naine oma ukse praokile, oodates oma ainsa poja tagasitulekut. Iga kuu mälestab Srinagari avalikus pargis laps oma isa, liitudes emaga kollektiivses leinas. Aktivistlikud naised, kes moodustavad Kadunud Isikute Vanemate Assotsiatsiooni (APDP), hoiavad avalikkuse tähelepanu koondatud 8000–10 000 Kashmiri mehele, kelle India valitsusväed on alates 1989. aastast kadunuks jätnud. Ümbritsetuna India vägedest, rahvusvahelistest fotoajakirjanikest ja uudishimulikest pealtvaatajatest, nutavad, leinavad ja laulavad APDP aktivistid, hoides käes fotosid ja faile, mis dokumenteerivad nende kadunud lähedaste elu. Selle radikaalse lahkumisega traditsiooniliselt privaatsetest leinarituaalidest loovad nad leinavaatemängu, mis võitleb valitsuse ähvardava vaikimisega nende poegade, abikaasade ja isade saatuse kohta.



Ather Zia kümneaastase antropoloogi ja kaas-Kashmiri aktivisti töö APDP-s põhjal jälgib teos „Kadumisele vastuhakk“ emasid ja „poolleskesid“, kes astuvad julgelt kohtutesse, sõjaväelaagritesse ja surnukuuridesse oma kadunud sugulasi otsides. Etnograafia, luule ja fotograafia segu kaudu valgustab Zia, kuidas soo ja trauma dünaamika Kashmiris on Lõuna-Aasia pikima konflikti valguses muutunud, pakkudes sügava ülevaate sellest, kuidas Kashmiri naised ja mehed India võimu all kasvava sõjalise vägivalla ees vastupanupoliitikat ellu viivad.