Ja mäed kajasid

Niisiis. Kui sa tahad lugu, siis ma räägin sulle ühe... Afganistan, 1952. Abdullah ja tema õde Pari elavad koos oma isa ja võõrasemaga väikeses Shadbaghi ​​külas. Nende isa, Saboor, otsib pidevalt tööd ning nad näevad koos vaeva vaesuse ja karmide talvedega. Abdullahi jaoks on Pari – sama ilus ja armas kui haldjas, kelle järgi ta nime sai – kõik. Pigem lapsevanema kui venna moodi teeb Abdullah tema heaks kõik, isegi vahetab oma ainsa kingapaari sule vastu Pari hinnalise kollektsiooni eest. Igal ööl magavad nad koos oma võrevoodis, pead vastamisi, jäsemed sassis. Ühel päeval rändavad õed-vennad koos isaga üle kõrbe Kabuli. Paril ja Abdullahil pole aimugi saatusest, mis neid seal ootab, sest sündmus, mis lahti rullub, rebib nende elud tükkideks; mõnikord tuleb käe päästmiseks sõrm maha lõigata. Läbides põlvkondi ja kontinente, liikudes Kabulist Pariisi, San Franciscosse ja Kreeka Tinose saarele, kirjutab Khaled Hosseini sügava tarkuse, sügavuse, taipamise ja kaastundega sidemetest, mis meid defineerivad ja meie elu kujundavad, viisidest, kuidas me aitame oma lähedasi abivajajates, kuidas meie tehtud valikud kajavad läbi ajaloo ja kuidas meid sageli üllatavad meile lähedased inimesed.