Aeglased päevad, kiire seltskond

Keegi ei põlenud kuumemalt kui Eve Babitz. Omades nahka, mis kiirgas „omamoodi moraaliseadusi“, uhkeid hambaid ja legendaarset figuuri, võrgutas ta 1960. ja 70. aastatel Los Angeleses pealtnäha kõiki, kes midagi tähendasid. Üks mees osutus aga tabamatuks ja nii tegi Babitz seda, mida ta kõige paremini oskas – kirjutas temast raamatu.

„Slow Days, Fast Company“ on täieõiguslik ja mahukas mälestus möödunud Lõuna-Californiast, mis ületab kaugelt oma kokkuvõtliku eelduse. Kümnes päikeseküpsetatud, Santa Ana tuulises sketšis loob Babitz uuesti Los Angelese, kus filmistaarid on oma edust meeleheitel, seltskonnadaamid kolmepäevasel narkojoobes Chateau Marmont'is, seebiooperinäitlejad muretsevad, et homne stsenaarium nad tapab, ja Itaalia femme fatale'id, kes on veelgi saatuslikumad kui Babitz.

Ja ta lahkub isegi aeg-ajalt Los Angelesest, veetes pärastlõuna laitmatute Orange'i maakonna äärelinnaelanike majas, päeva Central Valley viinamarjakorjajate seas või nädalavahetuse Palm Springsis, kus tema romantilised unistused purunevad ja tema ainus lohutus on Virginia Woolf. Lõpuks pole vahet, kas Babitz kunagi mehe kätte saab – ta võrgutab meid.