Taevas ülal, suur tuul

Ryokan (1758–1831) on koos Dogeni ja Hakuiniga üks Jaapani zeni kolmest hiiglasest. Kuid erinevalt oma kahest tuntud kolleegist oli Ryokan ühiskonnast kõrvalekaldunud, elades peamiselt erakuna ja kerjusena. Ta ei olnud kunagi kloostri ega templi eesotsas. Talle meeldis lastega mängida. Tal polnud dharma-pärijat. Sellegipoolest tundsid inimesed ära tema arusaamise sügavust ja teda otsisid igasuguse taustaga inimesed, et õpetust kogeda lihtsalt tema läheduses viibides. Tema luule ja kunst olid tohutult populaarsed isegi tema eluajal. Nüüd peetakse teda koos Basho, Busoni ja Issaga Edo perioodi üheks suurimaks luuletajaks. Ta oli ka meisterlik kalligraaf, kellel oli väga omanäoline stiil, peamiselt tänu oma ainulaadsele ja allasurumatule vaimule, aga ka seetõttu, et ta oli nii vaene, et tal polnud tavaliselt materjale: tema iseloomulik õhuke joon oli tingitud asjaolust, et ta kasutas sageli oksi, mitte pintsleid, mida ta endale lubada ei saanud. Räägitakse, et ta harjutas pintslitööd sõrmedega õhus, kui tal paberit polnud. On naljakaid lugusid sellest, kuidas inimesed üritasid teda petta, et ta neile kunsti teeks, ja kuidas ta nende katsed nurjas. Vana mehena armus ta nooresse zen-nunna, kellest sai ka tema õpilane. Tema kiindumus nunna vastu annab värvingu tema hilisema perioodi küpsetele luuletustele. See kogu sisaldab enam kui 140 Ryokani luuletust, valikuid tema kunstist ja väga naljakaid anekdoote tema kohta.