Eluaseme põhiseadus

Milline oleks Ameerika põhiseadus välja näinud, kui iga põlvkond oleks kirjutanud oma?

„Maa kuulub... elavatele, surnutel pole selle üle ei võimu ega õigusi.“ Need kuulsad sõnad, mille Thomas Jefferson kirjutas James Madisonile, peegeldavad Jeffersoni eluaegset veendumust, et iga põlvkond peaks kirjutama oma põhiseaduse. Jeffersoni sõnul peaks iga põlvkond võtma aktiivse rolli riigi põhiseaduse toetamisel, sellest loobumisel või muutmisel. Võib-olla kui ta oleks täna elus ja tunnistajaks meie tulihingelistele vaidlustele Ameerika poliitika olukorra üle, tunneks ta end selles veendumuses õigustatuna.

Madisoni vastus oli, et põhiseadus peab püsima mitu põlvkonda, et saavutada usaldusväärsust, mis on vajalik rahva tugevuse ja ühtsuse säilitamiseks. Ajalugu näitab, et Jefferson kaotas selle debati. Aga mis oleks, kui ta oleks võitnud? Raamatus „Põhiseadus elavatele“ annab Beau Breslin sellele küsimusele vastuse Ameerika ajaloost. Jälgides lugu 1787. aasta põhiseaduslikust konventsioonist kuni tänapäevani, esitab Breslin kaasahaarava ja läbinägeliku jutustuse ajaloolistest tegelastest ja sellest, kuidas nad võisid kujundada oma konkreetse põlvkonna põhiseadust.

Lugejaid kutsutakse liituma Asutajatega küünlavalgel kõrtsides, kus nad veiniklaaside taga arutasid põhimõttelisi küsimusi; olema tunnistajaks Ameerika ajaloo silmapaistvatele tegelastele Abraham Lincolnist Booker T. Washingtonini, kes esitavad jahmatavate ja paljastavate vestluste kaudu alternatiivseid jutustusi; ning osalema tänapäeval toimuval põhiseaduslikul konventsioonil. Need võimalused ärkavad ellu raamatu proosas, mis on tundlik, energiline ja sisaldab kaasahaaravaid ajaloolisi detaile.

See raamat on ennekõike üleskutse kaasatumale Ameerika avalikkusele ajal, mil muutused tunduvad käeulatuses, kui me julgeme seda ette kujutada.