Kaks maavaraotsijat

Sam Shepard on vaieldamatult Ameerika parim töötav dramaturg, aga ka tunnustatud stsenarist, näitleja ja lavastaja. Pulitzeri preemia võitjana on ta kirjutanud üle neljakümne viie näidendi, sealhulgas „Tõeline lääs“, „Armastuse narr“ ja „Maetud laps“. Shepard on mänginud ka enam kui viiekümnes filmis, alustades Terrence Malicki filmist „Taevapäevad“ ja kandideerinud Oscarile rolli eest filmis „Õige värk“. Vaatamata avalikkuse tähelepanule, mida tema töö ja elu on pälvinud, jääb Shepard siiski väga privaatseks inimeseks, kes on mitu korda öelnud, et ta ei kirjuta kunagi memuaare. Kuid ta on kirjutanud intensiivselt oma siseelust ja loomingust oma endisele äiale ja korterikaaslasele Johnny Darkile, kes on olnud Shepardi lähim sõber, asenduseks olev vend (nad on peaaegu sama vanad) ja isegi kunstimuusa nelikümmend viis aastat ja rohkemgi veel.

„Kaks maavaraotsijat“ koondab ligi neljakümne aasta pikkuse kirjavahetuse ja transkribeeritud vestlused Shepardi ja Darki vahel. Nendes haaravates ja kohati hingematvates kirjades avavad mehed end teineteisele hämmastava aususega. Shepardi kirjad annavad meile sügavaima pilgu tema isiklikku filosoofiasse ja loomingulisse protsessi, samas kui Darki kirjades avastame Shepardi iseloomu kohta teadmisi, mida suudab pakkuda vaid lähedane sõber. Kirjanikud mõtisklevad ka raamatute ja autorite üle, mis ergutavad nende mõtlemist, nende suhete üle naistega (sealhulgas Shepardi ahastuses otsuse üle jätta maha oma naine ja poeg – Darki kasutütar ja lapselaps – näitlejanna Jessica Lange'i jaoks), isiklike võitluste ja aastatepikkuse rände üle. Darki avameelsete ja paljastavate fotodega Shepardist ja nende ühisest perekonnast läbi aastate ning arvukate kirjade faksiimiledega illustreeritud „Kaks maavaraotsijat“ on kaasahaarav portree keerulisest sõprusest, mis on mõlema elu aastakümneid ankurdanud. Sõprus, mis on liigutavalt jäädvustatud ka Treva Wurmfeldi filmis „Shepard ja Dark“.