Elussööda eskadron

22. septembril 1914 kell 6.20–7.55 läks Hollandi ranniku lähedal põhja kolm Briti ristlejat: HMS Aboukir, Hogue ja Cressy. Kokku 2296-liikmelisest meeskonnast hukkus oma laevadel või meres vähemalt 1459 meest. Ellujäänuid oli 837. Tegijaks oli lihtne Saksa allveelaev U-9. See Esimese maailmasõja algusaegadel toimunud sündmus oli sakslastele suureks tõukeks. Kuid brittide jaoks oli see ränk hoop, suurim kaotus, mis on kunagi langenud kuninglikule mereväele, mida seni peeti võitmatuks. Kannatused olid nüüd veelgi rängemad, kuna hukkunute seas oli kolmteist noort poissi vanuses 15 ja 16 aastat, samas kui enamik teisi ohvreid olid reservistid, peamiselt noored pereisad Chathami piirkonna vähestest küladest. Pärast mõneaastast uurimistööd on autor kirjutanud selle tragöödia ainulaadselt ligipääsetava rekonstruktsiooni. Järjepidevalt kujutab ta selle katastroofi eelkäijaid, meeskonna katsumusi ja kannatusi ning intsidendi tagajärgi nii Briti kui ka Saksamaa vaatenurgast. Meeskonnaliikmete rasked ajad kajastuvad mõnede katastroofi ellujäänute isiklikes ülestähendustes. Kaks Hollandi kaubalaeva päästsid hulga neist ning mehed võeti seejärel vastu ja nende eest hoolitseti Hollandis. Ka see on osa sellest haletsusväärsest tragöödiast, mis, kuigi peaaegu unustatud, oli üks suurimaid õnnetusi mereväe ajaloos.