Sünnistreik

Kui Esindajatekoja spiiker Paul Ryan kutsus USA naisi üles rohkem lapsi saama ja Ross Douthat palus New York Timesi veerus „Rohkem lapsi, palun”, väljendasid nad avalikult seda, mida poliitikakujundajad on aastakümneid suurema diskreetsusega arutanud. Kasutades tehnilist terminoloogiat nagu „vanuseline struktuur”, „ülalpeetavate määr” ja „õiguste kriis”, löövad establišmentaalsed mõttekojad häirekella: kui USA naised ei hakka rohkem lapsi saama, seisame silmitsi vananeva tööjõu, loiu tarbijanõudluse ja stagneeruva majandusega.

Feministid usuvad üldiselt, et USA-s toimuva pikaajalise reproduktiivvabaduse võitluse eest vastutab häbelik religioosne blokk ning et poliitikud ründavad aborti ja rasestumisvastaseid vahendeid ainult selleks, et meeldida neile "väärtusvalijatele". Kuid selle tavapärase seletuse taga on peidus dramaatiline võitlus naiste reproduktiivtöö üle. Ühelt poolt soovivad eliitpoliitikakujundajad laienevat tööjõudu, mida kasvatatakse minimaalsete tööandjate kulutuste ja maksimaalse tasustamata naiste tööga. Teiselt poolt keelduvad naised sünnitamast lapsi majandusplaneerijate soovitud tasemel. Mõnede näitajate järgi on meie sündimus madalaim kui kunagi varem. Vähese juurdepääsuga lastehoiule, perepuhkusele, tervishoiule ja ebapiisava meeste osaluse tõttu korraldavad USA naised spontaanset sünnitusstreiki.

Teistes riikides on madala sündimuse paanika pannud valitsusi toetama laste saamist ja kasvatamist heldete universaalsete programmidega, kuid USA-s pole naised veel oma läbirääkimispositsiooni potentsiaali mõistnud. Kui me seda teeme, viib see uute strateegiateni, et saavutada täielik juurdepääs abordile ja rasestumisvastastele vahenditele ning parandada raskeid töötingimusi, millega USA vanemad praegu laste kasvatamisel silmitsi seisavad.